Üks levinumaid küsimusi koera võtmisel on: kui palju ruumi mu koer vajab? Sageli arvatakse, et koera peaks võtma vaid siis, kui talle on pakkuda oma aed jooksmiseks – mida suurem, seda parem.
See levinud arvamus on aga eksitav ja juhib tähelepanu kõrvale palju olulisemast küsimusest: millist elu sinu koer tegelikult elama hakkab?
Koer ei ela ruutmeetrites. Ta elab selles, mida ta iga päev teha saab.
Koeraomanikena on meie ülesanne võimaldada koerale võimalikult liigipärast elu ja täita tema vajadused.
Koerlased – koerte lähisugulased, metsikud ja hulkuvad koerad – liiguvad iga päev kuni 50 kilomeetrit. Ellujäämiseks, karjana toimimiseks ja toidu hankimiseks lahendavad nad pidevalt erinevaid olukordi, peavad jahti ning kohanevad muutuvate tingimustega. Nende päev ei ole monotoonne ega igav, vaid täis stiimuleid, mis arendavad nende meeli, treenivad keha ja kujundavad neist nutikad ning kohanemisvõimelised loomad.
Kui me toome kutsika koju ja anname talle kasutada näiteks 1000-ruutmeetrise aia, tundub see inimese jaoks palju. Koera jaoks muutub see keskkond aga üsna kiiresti igavaks. Mõne päevaga on kõik lõhnad läbi uuritud ja kui tegemist on kinnise aiaga, ei juhtu seal enam kuigi palju uut. Kutsikas võib seal mõnda aega veel avastamisrõõmu leida, kuid kui täiskasvanud koer veedab aias päevi ja nädalaid, tekib küsimus – mis täidab tema päeva?
Mida koer aias tegelikult teeb?
Päriselus näeb harva koera, kes kasutab oma aeda liikumiseks nii, nagu inimene seda ette kujutab. Ma ei ole näinud ühtegi koera, kes läheks õue trenni tegema ja jookseks mõõdukas tempos ümber maja kilomeetreid.
Selle asemel näeme tuhandeid koeri päevade kaupa oma aias lonkimas, igavlemas või ootamas, et midagi juhtuks.
Oma aiast saab kiiresti “läbi loetud raamat” ning koera jaoks muutuvad põnevaks sündmused, mis toimuvad aiast väljaspool – ka need, millel aktiivset elu elava koera jaoks puuduks igasugune uudisväärtus.
Peagi võivad koera jaoks olla käivitajateks mööduvad inimesed, postiljon, jalutavad koerad, naabri kass, aeda lendavad linnud või kaugusest kostvad helid. Nii juhtubki, et igavlevast aiakoerast saab koer, kes reageerib iga mööduja peale.
Kui sündmusi napib, hakkab koer neid ise looma – kaevab üles peenrad, lõhub aiamööblit või leiutab endale muid tegevusi.
Naabrid ei ole rahul, omanikud ei ole rahul – ja kõige vähem on rahul koer ise. Tegemist ei ole “halva koeraga”, vaid loomuliku reaktsiooniga igavusele ja vähesele stimulatsioonile.
Kas oma aed saab asendada jalutuskäike?
Ei saa.
Koer vajab füüsilist koormust, mis tõstab pulssi ja koormab lihaseid – seda oma aed enamasti ei paku. Veelgi olulisem on aga vaimne pool.
Ükskõik, kas koera käsutuses on 800 või 8000 ruutmeetrit või puudub aed üldse, vajab iga koer igapäevaseid jalutuskäike väljaspool oma territooriumi. Ta vajab võimalust kasutada oma meeli, saada uut infot, kogeda vaimset stimulatsiooni ja sotsiaalset elu.
See aitab hoida koera vaimset tasakaalu, ennetada käitumisprobleeme ning kujundada tugeva ja stabiilse närvisüsteemi.
Uus keskkond, uued lõhnad, erinevad pinnased ja olukorrad annavad ajule tööd viisil, mida oma aed ei suuda pakkuda. Ilma selleta jääb koera päev poolikuks, isegi kui tal on palju ruumi.
Miks koerad aiast põgenevad?
Sageli arvatakse, et põgenemise põhjuseks on sugutung või halb kasvatus. Tegelikkuses muudab põgenemise ahvatlevaks hoopis võimalus leida väljaspool aeda midagi põnevamat.
Mõnikord piisab ühest korrast. Kui koera päevad on ühetaolised, võib juhuslik põgenemine kujuneda tema päeva tipphetkeks. Välismaailm pakub rohkem lõhnu, liikumist, stiimuleid ja seiklusi kui oma aed.
On täiesti loogiline, et koer hakkab seda kogemust otsima.
Koer, kes on saanud piisavalt liikuda, nuusutada, õppida ja mõelda, ei tunne tavaliselt vajadust kuhugi ära minna.
Kas korterielu välistab koera?
Kui koera vajadused on täidetud, ei ole suurt vahet, kui suur on tema “pesa”.
Korteris elava koera puhul on jalutamine paratamatu. Ta näeb maailma, liigub ja saab kogemusi. Ka linnas elades tuleb aga teadlikult hoolitseda selle eest, et koer saaks piisavalt liikuda – vähemalt kord päevas peaks tal olema võimalus vabalt joosta ja liikuda omas tempos. Ainult rihma otsas jalutamisest jääb enamikele koertele väheks.
Millised on labradori retriiveri vajadused?
Labradori retriiver on aretatud jahikoeraks. Töö käigus liigub ta palju ja erineval maastikul. Tema ülesanne ei ole jahtida, vaid teha koostööd koerajuhiga, leida ja tuua saak.
Labradoris on ühendatud hea taip, intelligentsus ja suur liikumisvajadus. Seetõttu vajab ta kindlasti koolitust, sihipäraseid tegevusi ning piisavalt liikumist, et tema energia ja nutikus oleksid õigesti suunatud.
Kokkuvõtteks
Koer ei vaja eelkõige ruutmeetreid.
Ta vajab liikumist, kogemusi ja vaimset stimulatsiooni, et olla oma eluga rahul.
Kui pakud koerale põnevat, vaheldusrikast elu, koolitust ja ühiseid tegevusi, ei jää tal aega hulkumiseks ega pahandusteks.
