Üks raskemaid teemasid iga koeraomaniku jaoks on hetk, mil tuleb mõelda oma koera elusügisele. Me teame, et nad ei ela igavesti – aga teadmine ei tee seda hetke kuidagi kergemaks.
Koera lahkumisega kaasnev valu on suur ja sügav. Sageli segunevad selles armastus, süütunne, lootus ja hirm vale otsuse ees. Küsimus „millal on õige aeg?“ ei ole kunagi lihtne ega ühese vastusega.
Üks olulisemaid mõttekohti on koera elukvaliteet. Kui meditsiin ja ravimid aitavad tal tunda end hästi, liikuda, süüa, suhelda ja elust rõõmu tunda nii, nagu ta on harjunud – siis on see aeg väärtuslik ja seda tasub hoida.
Aga kui ravi pikendab elu vaid nii, et koer on justkui oma kehas lõksus, ei saa enam liikuda, ei tunne huvi ümbritseva vastu või ei suuda teha oma igapäevaseid toiminguid, siis peame endalt ausalt küsima: kelle jaoks me seda elu pikendame?
Koerad ei näita valu nii, nagu me filmides näeme. Nad ei kurda ega nuta valjult – enamasti kannatavad nad vaikselt. See teeb nende seisundi hindamise keeruliseks. Seepärast on väga oluline teha koostööd loomaarstiga, arutada valu leevendamise võimalusi ja hinnata olukorda võimalikult objektiivselt.
Sageli aitab mõelda lihtne küsimus: kas mu koeral on rohkem häid päevi kui halbu?
Kas ta tunneb veel rõõmu – jalutuskäigust, toidust, perest, lihtsatest igapäevastest asjadest?
Minu enda kogemused on seda valusalt õpetanud.
Minu esimene koer läks meie jaoks liiga vara. Hommikul oli ta veel rõõmus ja liikus ringi, õhtuks oli juba vaiksem ning järgmisel päeval selgus loomaarsti juures, et haigus oli tegelikult juba pikemat aega tema sees kasvanud. Ta oli kannatanud vaikselt – ja meie ei olnud midagi märganud.
Teise koera puhul tegime vastupidise vea. Me lükkasime otsust edasi. Lootsime iga päev, et äkki homme on parem. Tagantjärele mõistan, et see oli minu enda soov mitte lahti lasta. Koera jaoks tähendas see aga pikemat kannatust. See taipamine tuli liiga hilja.
Just seetõttu usun täna, et elu on väärt elamist siis, kui koer saab sellest rõõmu tunda. Kui keha enam ei kanna, jalad ei liigu, söömine ja joomine ei õnnestu, kontakt maailmaga kaob – siis ei ole see enam elu, mida peaks iga hinna eest pikendama.
Koera puhul on meil midagi, mida me ei saa pakkuda inimestele – võimalus aidata tal lahkuda väärikalt, ilma liigse valu ja kannatuseta. See ei ole allaandmine. See on vastutus ja armastus.
Paljud koeraomanikud ütlevad hiljem sama: „Ma oleksin pidanud varem otsustama.“
Harva kuuleb kahetsust, et otsus tuli liiga vara – palju sagedamini seda, et oodati liiga kaua.
See ei tee otsust lihtsamaks. Aga võib aidata seda ausamalt näha.
Lõppkokkuvõttes ei ole küsimus ainult selles, kui kaua koer elab, vaid kuidas ta elab.
Kas sa tunned, et see raske koerast lahkumise hetk võib olla lähedal?
Vaata oma koera ausalt ja rahulikult. Küsi endalt:
– Kas mu koer sööb ja joob piisavalt?
– Kas ta liigub ilma märgatava valu või suure pingutuseta?
– Kas ta suudab ise püsti tõusta ja lamama minna?
– Kas tal on huvi jalutuskäikude, inimeste või ümbritseva vastu?
– Kas ta reageerib mulle, otsib kontakti?
– Kas tal on rohkem häid päevi kui halbu?
– Kas valu on kontrolli all või tundub, et see on pidev?
– Kas ta on puhas ja kuiv või ei suuda enam oma kehafunktsioone kontrollida?
– Kas ta saab puhata rahulikult või on rahutu, hingeldab, ei leia asendit?
Kui enamik vastuseid on „ei“, siis on aeg tõsiselt mõelda, kas koer elab veel elu, mis on tema jaoks elamist väärt.
Kuidas otsustada?
Hea viis on panna fookus koera, mitte enda tunnetele.
– Kujuta ette oma koera parimat päeva tema elus. Kui kaugel ta sellest täna on?
– Pane kirja 3–5 asja, mida su koer alati armastas (nt söömine, jalutamine, mängimine, sinuga koos olemine). Kui paljud neist on talle veel päriselt võimalikud?
– Hinda iga päeva lõpus: kas see oli hea või halb päev. Mõne aja pärast tekib aus muster.
– Räägi loomaarstiga ja küsi otse: „Kui see oleks sinu koer, mida sina teeksid?“
Ja võib-olla kõige raskem, aga ausaim küsimus:
kas ma hoian teda siin tema pärast – või enda pärast?
Vahel tähendab armastus ka seda, et me julgeme õigel hetkel lahti lasta.
