See nädalavahetus pakkus kõvasti adrenaliini, sest laupäeval toimus Jõgeval retriiverite tõukatse ja mul oli võimalus istuda (õigemini seista) käed taskus ja jälgida meie kasvandike ja kaasomandis olevate koerte sooritusi.

Nii et lubage esitleda – WATERLINE’S ME AND MYSELF (Mia) läbis tõukatsed ja on nüüd rahvusvahelise töösertifikaadi omanik! Koerajuhiks oli Karin ja mõlemad tegid väga hea soorituse! Aitäh ja palju õnne!
Mõne sõnaga ka teistest. MY BRAND JUNE BUG (Juanita) alustas väga kena veetööga ja tõi veest kaks parti välja nagu niuhti. Otsingualal leidis ta ka lähimad linnud ja tõi need otse Brittale. Neljanda ja kaugemal oleva linnu leidmiseks oli vaja kohtuniku kerget abi ja peale seda jäi Juanita hoog vaiksemaks ja rauges. Nii et jäljele ta täna ei saanud.
MY BRAND JAZZ MAN DO (Frankie) sooritas veetöö ja otsingu sellise hooga, et teenis publikult lausa aplausi. Ma olen iga kord hämmingus, kuidas see rahulik ja flegma karumõmm metsas transformeerub ja töötab suure hoo ja entusiasmiga. Kohtunik oli nii tema veetöö kui otsinguga väga rahul ja lubas ta jäljele. Seal aga hakkasid viperused peale. Esimene jälg oli veetud üsna otsinguala lähedale ja Frankie tuli jäljelt tagasi mitte jänese vaid linnuga. Kohtunik lubas teha talle teise jälje, aga Frankie oli juba veidi segaduses ning väsinud ja jänkut ta ära enam ei toonud.
MY BRAND ELTON (Emmet) sai kohtunikult kommentaariks “ta juba on valmis töörobot”, aga vajas koerajuhiga paremat koostööd ja veel veidi kogemust.
MY BRAND JAZZ DEL MAR (Sarah), kes oli kirjas dummytestil, tööötas samuti kenasti lähedal, aga vajas rohkem enesekindlust, et minna kaugemale otsima. Sarah’s ei ole kaduma läinud tema ema ja vanaema klounigeen – kui teine dummy oli vette visatud, istus Sarah veel mitukümmend sekundit ja vaatas seda pingsalt. Kui siis mitte keegi publikust, paadis olnuist ega ümberkaudsetest midagi ette ei võtnud, et dummyt uppumissurmast päästa, vingatas Sarah torisevalt ja läks sellele järele. Oli raske mitte laginal naerma hakata.
Olen kõigi soorituste üle väga uhke ja mitmel põhjustel. Esiteks – kõik koerad, kes katsel osalesid, olid väga noored. Katsele pääsemiseks peab koer olema 8-kuune ja J-pesakond sai alles 10-kuuseks! Teiseks tunnen siirast tänu südames, et meie kutsikad on pääsenud selliste omanike juurde, kes neid koolitavad, teevad nendega tööd ja ei lase neil igavleda. Aitäh! Kolmandaks tegid kõik meie koerad väga hea soorituse ja ma usun, et igaüks neist võib järgmisel korral katse läbida. Veel veidi trenni ja augustis näeme?