Koer kaasomandisse – mida see tähendab?
Et päris algusest alustada, siis aretuse eesmärk on enamasti tõu taset säilitada või parandada. Selleks peaksid järglasi saama need koerad, kes on vähemalt sama terved, tõule tüüpilise iseloomu, tõuomaduste ja välimusega kui nende vanemad või vähemalt tõu keskmine isend. Seda, kas koer sobib aretusse ja milline on tema aretusväärtus, saab hinnata alles siis, kui ta on saanud täiskasvanuks.
Labradori retriiverite puhul hinnatakse aretuses koera:
- temperamenti ja närvikava,
- töö- ja kasutusomadusi,
- üldist igapäevast tervist,
- terviseuuringute tulemusi (puusad, küünarliigesed, silmad, süda, uuringuid saab teha alates koera esimesest eluaastast),
- geeniuuringute tulemusi (kas koer kannab mõne haiguse või omaduse geeni),
- koera lähisugulaste tervist, temperamenti, närvikava ja välimust,
- koera seniste järglaste tervist, temperamenti, närvikava ja välimust,
- koera sugupuust lähtuvate ohtude ja võimaluste olulisust
- jne.
See tähendab seda, et iga uuring jätab mingi osa koertest aretuses ukse taha. Vaid väike osa kõikidest kaunitest ja perspektiivsetest kutsikatest jõuab täiskasvanuna aretusse. Kui kasvataja tahab olla oma aretustöös valiv, siis ei piisa sellest, et ta jätab koju kasvama parima kutsika. Mõnikord peaks ta jätma kasvama kolm-neli kutsikat, kelle seast valida paari aasta pärast kõige tervem, parema temperamendi ning korrektsema välimusega koer. Kasvatajate kodud ei ole siiski kummist ja kui kodus on liiga palju koeri, siis nõuab nende kasvatamine, koolitamine ja hooldamine kasvatajalt palju aega ja tähelepanu. Suurtes maailmakennelites on mõnikord palgatud selleks meeskond, Põhjamaades kasvatatakse koeri tavaliselt siiski kodukennelites, kus kutsikad kasvavad kodus ja pere ringis. Seetõttu antakse tihtipeale perspektiivsed kutsikad peredesse kaasomandisse.
Mida kaasomand tähendab?*
Kaasomandi puhul annab kasvataja pesakonna lubavaimad kutsikad soodustingimustel peredesse elama. Kutsikas elab kogu oma elu peres ja saab perekoerana nautida piiramatut isiklikku tähelepanu. Kõikide kaasomandikoerte seast valib kasvataja hiljem nende seast aretusesse jätkama just need, kes selleks kõige paremini sobivad.
Kutsika eest ei tasu pere kutsika täishinda, vaid tagatismaksu (tavaliselt pool kutsika hinnast). Kui koer saab kutsikaid, siis tagastab kasvataja tagatismaksu ja omandiõigus läheb täielikult üle perele. Nii saab pere koostöö järel tasuta koera ja kasvataja saab jätkata oma aretusliini ilma suuri koerakarjasid koju kogumata. Ka juhul, kui koer ühel või teisel põhjusel aretusse ei jõua, läheb omandiõigus määratud ajal perele üle ja sel juhul tagatismaksu ei tagastata.
* Siin artiklis on juttu Soome Kennelliidu lepingu põhjal tehtud kaasomandist, mida kasutame oma kennelis. Sõlmides kaasomandilepingut mujal, uuri hoolikalt kasvatajalt ja lepingust, millised kohustused ja õigused see kaasa toob.
Kui kaua kaasomand kestab?
Kui koer mingil põhjusel aretusse ei sobi, selgub see tavaliselt umbes 1-2-aastaselt ja sel juhul läheb koera omandiõigus uuele perele üle. Kui koer aretusse sobib ja saab pesakonna või paar, läheb omandiõigus kohe üle peale neid, tavaliselt kui koer on 3-5-aastane.
Kes millised kulud kannab?
Pere kanda jäävad enamasti kõik need tegevused ja kulud, mis on seotud koera igapäevaeluga: toit, vaktsineerimised, hooldamine, varustus, koolitus, jms. Kasvataja kannab kulud, mis on seotud aretustegevusega – terviseuuringud, geenitestid, paaritusmaksud, viljastuskulud, ultrahelid, poegimisega seotud kulud, kutsikate eest hoolitsemine, kutsikaomanike valimine ning nende abistamine tulevikus.
Kokkulepped selle kohta, mis ajani kaasomand kehtib või kui mitu pesakonda koer tulevikus kasvataja juures saab, tasub panna kirjalikult lepingusse. Sageli on emase kutsika puhul selleks 1-2 pesakonda ja isaste koerte aretusõigus läheb perele üle konkreetses vanuses või sündinud pesakondade kokkulepitud arvu täitumisel. Peale seda läheb koera omandiõigus täielikult üle perele.
Kas koera kaasomanik peab hakkama kutsikatega tegelema?
Emase kaasomandikoera pesakond sünnib kokkuleppe järgi kas peres või kasvataja juures. Kuna kasvatajatel on enamasti rohkem kogemusi paarituste, poegimiste ja kutsikate üleskasvatamisega, siis on pigem levinud, et emane läheb nädal enne poegimist kasvataja juurde emapuhkusele ja tuleb sealt tagasi 5-6 nädala pärast, kui kutsikad on võõrutatud.
Kas koera kaasomanik peab olema huvitatud näitustest või aretusest?
Ei, kui te kasvatajaga pole selles eraldi kokku leppinud. Meie kutsikad lähevad kaasomandisse ilma igasuguse näituste- või aretuskohustuseta ja elavad oma elu perekoertena, kes võibolla käivad paar korda aastas kasvatajaga näitustel või katsel. Kui sul aga on sügavam huvi näituste, selle tõu ja aretuse vastu, võib kaasomand olla ainuke viis saada heast liinist näituse- ja aretusperspektiiviga kutsikas. Kaasomand võib olla ka võimalus leida kasvatajas endale ka mentor, kes lisaks parima kutsika usaldamisele viib uue omaniku kurssi tõu eripärade, omaduste ja aretusalaste teadmistega.
Äkki on kasvataja nõus kaasomandikutsikat ära müüma?
Kaasomandikutsikad ei ole müügiks. Kasvataja, kes otsib kaasomandikodu, ei seisa mitte valiku ees „müüa või anda kaasomandisse“, vaid „jätta koju või anda kaasomandisse“. Kasvataja jaoks ei ole tegemist lihtsalt ükskõik millise kutsikaga, konkreetne kaasomandikutsikas võib olla kasvataja aasta(kümne)te pikkuse aretustöö vili või ainuke lootus konkreetset liini jätkata, mistõttu tema väärtus kasvataja silmades ei seisne tema hinnas.
Kas emapuhkus teises kodus ei mõju koerale stressavalt?
Hästi sotsialiseeritud ning hea närvikavaga labradori retriiver on tavaliselt kergesti kohanev ja tunneb ennast hästi igal pool. Kasvatajakodus on lisaks muule ka ees tuttavad inimesed ning koerad, kellega su kutsikas juba kutsikakastis tuttavaks sai. Mõned kasvatajad pakuvad su koerale ka hoiukodu reiside ajaks ning sel puhul on kasvataja juurde minek nagu vanaema juurde suvepuhkusele minek.
Kas kasvataja võib mingil hetkel lihtsalt koera tagasi võtta ja minema viia?
Kasvatajal endal lepingu järgi võimalust ei ole. Loomakaitset puudutava või juriidiliste küsimuste korral lahendatakse olukorrad läbirääkimistel või nõustajate abil.
Millal mitte võtta kutsikat kaasomandisse?
Kindlasti ei peaks võtma kutsikat kaasomandisse juhul, kui:
- Midagi jääb ebaselgeks või tingimused näivad ebaõiglased. Kaasomandileping peab ütlema selgelt, millal omandiõigus läheb uuele perele üle ja kes milliste kulude eest vastutab.
- Kui sulle ei meeldi mõte sellest, et su koer tulevikus kasvataja juures pesakonna saab.
- Kui sa ei soovi järgida kasvataja poolt antud nõuandeid kutsika kasvamise ja arenemise ajal.
- Kui kasvatajaga konktakti ei teki. Kutsikat vaatama minnes peaksid saama vastused kõikidele oma küsimustele ning lahkuma tundega, et selle inimesega teeksid hea meelega järgmised aastad koostööd.
- Kui ainuke põhjus kaasomandikutsika võtmiseks on odav hind. Hoolimata kutsika hinnast või lepingust peab meeles pidama, et iga koer vajab täisväärtuslikku toitu, hooldus- ja treeningvahendeid ja tema peale kulub esimese eluaasta jooksul juba kutsika täishinnast suurem summa.
Siit leiad lingi tüüpilisele emase koera kaasomandilepingule, mida mitmed kasvatajad kasutavad. Isaste puhul on kaasomandilepingus enamasti määratud ära vanus või paarituste arv, mille järel omandiõigus uuele perele üle läheb.
Kogemusi kaasomanike silme läbi:
Kristin:
“Meie kaasomandi kogemus on olnud väga positiivne. Lisaks selle, et saime endale supertoreda koeratüdruku, saime ka väga hea tugivõrgu, mis meie jaoks on olnud väga oluline, kuna koerapidamises on olnud paus ja paljusid asju kohe kas ei oska või ei mäleta. Tekkis palju küsimusi, mida ja kuidas õpetada/sotsialiseerida/hakkama saada – kaasomand andis juurde enesekindlust ja südamerahu, et alati on meie jaoks olemas laia kogemusega kasvataja, kelle käest küsida nõu, kui küsimusi tekib ja et koera heaolu eest seisab rohkem kui üks inimene. Boonusena oleme näitustelt (mitte et ma eriline näitustehai oleks – vastupidi, esialgselt ei olnud üldse huvi näituste vastu) juurde saanud ka palju lahedaid kogemusi ja toredaid sõpru/tuttavaid.”
Anneliis:
“Oma esimese labradori retriiveri võtmise ajal tundus mulle kaasomand natukene “kahtlasena” (kuigi uurisin ka Kennelliidust selle kohta ja midagi kahtlast selles ei ole) ning palju kindlam tundus kutsikas kohe välja osta ja olla ainuomanik. Esimene koer tekitas minus sügavama huvi labradori retriiveri tõu vastu ning jälgisin erinevate kasvatajate aretustööd ja hoidsin tulevastel pesakondadel silma peal. Oma mõtetes teadsin, et tulevikus tuleb meie perre veel teinegi labradori retriiver ja siis juba kaasomandis. Natuke vähem kui kolm aastat hiljem oligi kaasomandikodu otsimas minu soovidele vastav kutsikas.
Miks ma seekord soovisin koera kaasomandis? Sest see annab mulle suurepärase võimaluse õppida ja näha kasvatajaks olemist lähemalt, ilma, et ma ise peaksin hakkama aretusega tegelema. (Tõu)koera entusiastina on see hea võimalus teha koostööd ja saada osa pikaajalise kogemusega kasvataja teadmistest ja kogemustest. Kaasomanikuks olemine ei ole igapäevases elus kuidagi erinev ainuomanikuks olemisest ja tegelikult on minu kogemus lausa nii positiivne, et ma ei näe ühtegi põhjust, miks ma edaspidi ei peaks võtma koera kaasomandisse. See küll eeldab kasvataja teadmiste ja kogemuste usaldamist, tahet koostööks ja avatud meelt, kuid vastu saan koera, kellest võib sirguda oma tõu silmapaistvamaid ja suurepärasemaid esindajaid.”
➡️ Sini Lindroosi artikkel rendi/kaasomandilepingu teemal Eesti Retriiverite tõuühingu lehel