Miks antakse koeri kaasomandisse?

Koerte aretuse eesmärk on tõu taset säilitada või parandada. Selleks peaksid järglasi saama koerad, kes on vähemalt sama terved, tüüpilise iseloomu, tõuomaduste ja välimusega kui nende vanemad või tõu keskmine isend. Konkreetse isendi aretusväärtus selgub kahjuks alles siis, kui kutsikast on kasvanud juba täiskasvanud koer.

Labradori retriiverite puhul hinnatakse aretuses koera:

• temperamenti ja närvikava,
• töö- ja kasutusomadusi, kui neid on võimalik testida,
• üldist tervist,
• terviseuuringute tulemusi (puusad, küünarliigesed, silmad, süda, uuringuid saab teha kõige varem aasta vanusele koerale),
• geeniuuringute tulemusi (kas koer kannab mõne haiguse või omaduse geeni),
• koera lähisugulaste tervist, temperamenti, närvikava ja välimust,
• koera seniste järglaste tervist, temperamenti, närvikava ja välimust,
• koera sugupuust lähtuvate ohtude ja võimaluste olulisust.

Reaalsuses tähendab see seda, et iga uuring jätab mingi osa koertest aretuses “ukse taha”. Vaid väike osa kõikidest kaunitest ja perspektiivsetest kutsikatest jõuab täiskasvanuna aretusse. Kui kasvataja tahab olla oma aretustöös valiv, siis ei piisa sellest, et ta jätab koju kasvama parima kutsika. Mõnikord peaks ta jätma kasvama kolm-neli kutsikat, kelle seast valida paari aasta pärast kõige tervem, parema temperamendi ning korrektsema välimusega koer. Kasvatajate kodud ei ole siiski kummist ja kui kodus on liiga palju koeri, siis nõuab nende kasvatamine, koolitamine ja hooldamine kasvatajalt palju aega ja tähelepanu. Suurtes maailmakennelites on mõnikord palgatud selleks meeskond, Põhjamaades kasvatatakse koeri tavaliselt siiski kodukennelites, kus kutsikad kasvavad kodus ja pere ringis. Seetõttu antakse mõned perspektiivsed kutsikad peredesse kaasomandisse.

Mida kaasomand tähendab?*

Kaasomandi puhul annab kasvataja pesakonna parimad kutsikad peredesse elama ja valib hiljem nende seast aretusesse jätkama just need, kes selleks kõige paremini sobivad. Kutsikas elab kogu oma elu tavalises peres ja saab perekoerana nautida piiramatut isiklikku tähelepanu. Kasvataja hoolitseb aretust puudutava eest nagu terviseuuringud, aretusnõuded,  selle koera pesakondade eest hoolitsemine, kutsikaomanike valimine ning nende abistamine tulevikus.

Kokkulepped selle kohta, mis ajani kaasomand kehtib või kui mitu pesakonda koer tulevikus kasvataja juures saab, peavad olema lepingus kirjas. Sageli on emaste puhul selleks 1-2 pesakonda ja isaste koerte aretusõigus läheb perele üle konkreetses vanuses või sündinud pesakondade kokkulepitud arvu täitumisel. Peale seda läheb koera omandiõigus täielikult üle perele.

Selleks, et kasvataja saaks viia koera terviseuuringutele, näitustele või paaritusreisile, võiks kasvataja ja pere asuda üksteisele suhteliselt lähedal, vähemalt samas maakonnas.

Millised kulud ja kohustused kaasomand kaasa toob?

Kaasomandikutsika eest ei tasu pere tema hinda, vaid tagatismaksu, näiteks pool kutsika hinnast. Kui koerast saab aretuskoer, siis peale kokkulepitud pesakondi tagastab kasvataja tagatismaksu ja omandiõigus läheb täielikult üle perele. Nii saab pere koostöö eest tasuta koera ja kasvataja saab jätkata oma aretusliini ilma suuri koerakarjasid koju kogumata. Ka juhul, kui koer ühel või teisel põhjusel aretusse ei jõua, läheb omandiõigus määratud ajal perele üle ja sel juhul tagatismaksu ei tagastata.

Koerapidamisega seotud kulud jagunevad mõlema omaniku vahel. Pere kannab kulud, mis on seotud koera igapäevaeluga (toit, vaktsineerimised, igapäevane varustus ja muud hoolduskulud) ja kasvataja kannab kulud, mis on seotud aretustegevusega (terviseuuringud, geenitestid, paaritusmaksud, ultrahelid, poegimisega seotud kulud, kutsikate üleskasvatamise kulud jms).

Emase kaasomandikoera pesakond sünnib kokkuleppe järgi kas peres või kasvataja juures. Kuna kasvatajatel on enamasti rohkem kogemusi paarituste, poegimiste ja kutsikate üleskasvatamisega, siis on pigem levinud, et emane läheb nädal enne poegimist kasvataja juurde ja tuleb sealt tagasi 5-6 nädala pärast, kui kutsikad on võõrutatud.

Kaasomandileping ei sea kohustusi käia näitustel või tegeleda aretusega. See ka ei välista seda, kui pereliikmetel on selle vastu huvi. Mõnikord ongi kaasomandikutsikas ainuke viis saada mõnest tunnustatud liinist näituse- ja aretusperspektiiviga kutsikas. Tõu vastu sügavamat huvi tundva inimese jaoks võib olla kaasomand parim variant leida kasvatajas ka mentor, kes lisaks parima kutsika usaldamisele viib uue omaniku kurssi tõu eripärade, omaduste ja aretusalaste teadmistega.

Harrastuskulud jäävad kanda sellele, kes harrastusega tegeleb. Kui perel endal on huvi näituste ja katsete vastu, kannavad nad ise need kulud. Kui kasvataja viib koera ise vahel näitustele, kannab tema kõik kulud. Viimasel puhul tasub läbi rääkida, kui tihti ta kavatseb kutsikat näitustele viia, kas paar korda aastas või igal teisel nädalavahetusel.

Kaasomandikutsikad ei ole müügiks. Kasvataja, kes otsib kaasomandikodu,  ei  seisa mitte valiku  ees „müüa või anda kaasomandisse“, vaid „jätta koju või anda kaasomandisse“. Kasvataja jaoks ei ole tegemist lihtsalt ükskõik millise kutsikaga, konkreetne kaasomandikutsikas võib olla kasvataja aasta(kümne)te pikkuse aretustöö vili või ainuke lootus konkreetset liini jätkata, mistõttu on tal kasvatajale suur väärtus.

Siit leiad lingi tüüpilisele emase koera kaasomandilepingule, mida mitmed labradorikasvatajad kasutavad. Isaste puhul on kaasomandilepingus enamasti määratud ära vanus või paarituste arv, mille järel omandiõigus uuele perele üle läheb. 

Kindlasti ei peaks võtma kutsikat kaasomandisse juhul, kui:

• Midagi jääb ebaselgeks või tingimused näivad ebaõiglased. Kaasomandileping peab ütlema selgelt, millal omandiõigus läheb uuele perele üle ja kes milliste kulude eest vastutab.
• Kui sulle ei meeldi mõte sellest, et su koer tulevikus kasvataja juures pesakonna saab.
• Kui sa ei soovi järgida kasvataja poolt antud nõuandeid kutsika kasvamise ja arenemise ajal.
• Kui kasvatajaga konktakti ei teki. Kutsikat vaatama minnes peaksid  saama vastused kõikidele oma küsimustele ning lahkuma tundega, et selle inimesega teeksid hea meelega järgmised aastad koostööd.
• Kui esimene põhjus kaasomandikutsika võtmiseks on odav hind. Hoolimata kutsika hinnast või lepingust peab meeles pidama, et iga koer vajab täisväärtuslikku toitu, hooldus- ja treeningvahendeid ja tema peale kulub esimese eluaasta jooksul juba kutsika täishinnast suurem summa.

Kogemusi kaasomanike silme läbi:

Kristin:

“Meie kaasomandi kogemus on olnud väga positiivne. Lisaks selle, et saime endale supertoreda koeratüdruku, saime ka väga hea tugivõrgu, mis meie jaoks on olnud väga oluline, kuna koerapidamises on olnud paus ja paljusid asju kohe kas ei oska või ei mäleta. Tekkis palju küsimusi, mida ja kuidas õpetada/sotsialiseerida/hakkama saada – kaasomand andis juurde enesekindlust ja südamerahu, et alati on meie jaoks olemas laia kogemusega kasvataja, kelle käest küsida nõu, kui küsimusi tekib ja et koera heaolu eest seisab rohkem kui üks inimene. Boonusena oleme näitustelt (mitte et ma eriline näitustehai oleks – vastupidi, esialgselt ei olnud üldse huvi näituste vastu) juurde saanud ka palju lahedaid kogemusi ja toredaid sõpru/tuttavaid.”

Anneliis:

“Oma esimese labradori retriiveri võtmise ajal tundus mulle kaasomand natukene “kahtlasena” (kuigi uurisin ka Kennelliidust selle kohta ja midagi kahtlast selles ei ole) ning palju kindlam tundus kutsikas kohe välja osta ja olla ainuomanik. Esimene koer tekitas minus sügavama huvi labradori retriiveri tõu vastu ning jälgisin erinevate kasvatajate aretustööd ja hoidsin tulevastel pesakondadel silma peal. Oma mõtetes teadsin, et tulevikus tuleb meie perre veel teinegi labradori retriiver ja siis juba kaasomandis. Natuke vähem kui kolm aastat hiljem oligi kaasomandikodu otsimas minu soovidele vastav kutsikas.

Miks ma seekord soovisin koera kaasomandis? Sest see annab mulle suurepärase võimaluse õppida ja näha kasvatajaks olemist lähemalt, ilma, et ma ise peaksin hakkama aretusega tegelema. (Tõu)koera entusiastina on see hea võimalus teha koostööd ja saada osa pikaajalise kogemusega kasvataja teadmistest ja kogemustest. Kaasomanikuks olemine ei ole igapäevases elus kuidagi erinev ainuomanikuks olemisest ja tegelikult on minu kogemus lausa nii positiivne, et ma ei näe ühtegi põhjust, miks ma edaspidi ei peaks võtma koera kaasomandisse. See küll eeldab kasvataja teadmiste ja kogemuste usaldamist, tahet koostööks ja avatud meelt, kuid vastu saan koera, kellest võib sirguda oma tõu silmapaistvamaid ja suurepärasemaid esindajaid.”

Levinud küsimused: 

Kas koer ei satu stressi, kui ta vahepeal kellegi  teise juures elab, temaga näitusele läheb või viibib 6 nädalat emapuhkusel oma tavapärasest kodust  eemal?  

Ei. Normaalse närvikavaga korralikult sotsialiseeritud labradori retriiver ei satu nii väiksest asjast stressi ja kohaneb kergesti uutes olukordades. Lisaks tasub meeles pidada, et kasvataja on talle juba tuttav inimene, kelle juures ta ilmselt juba beebina kasvas.

Kas kasvataja võib mingil hetkel lihtsalt koera tagasi võtta ja minema viia?

Ei, selleks peab olema tõsine põhjendus ja sellised olukorrad lahendatakse kas loomakaitse seltsi või politsei abiga.

Loe lisaks ka Eesti Kennelliidu lehel Sini Lindroosi artiklit samal teemal.

* Siin artiklis on juttu Soome Kennelliidu lepingu põhjal tehtud kaasomandist, mida kasutame oma kennelis. Sõlmides kaasomandilepingut mujal, uuri hoolikalt kasvatajalt ja lepingust, millised kohustused ja õigused see kaasa toob.