Vaatan Facebookis jagatavat kampaaniat, mis palub aastavahetusel mitte pauku teha, sest “koerad kardavad pauku”. Igal aastal ilutulestikuvastaseid kampaaniaid vaadates tunnen sellistele koertele ja nende omanikele kaasa. Ent salamisi mõtlen, et miks tahetakse luua eeldus, et paugukartlikkus on koertele omane? Kas selline suhtumine ei suurenda probleemi, et koeraomanikud ei pööra tähelepanu oma koerte harjutamisele selliste nähtustega? Miks jahimeeste koerad ei karda pauku? Kuidas pole meie majja kõikide nende aastate jooksul sattunud ühtegi pauguarga koera?

Olen testinud peaaegu kõik meie majas sündinud kutsikad 7-nädalaselt kutsikatestiga, mis mõõdab 9-10 erinevat reaktsiooni erinevatele juhtumistele. Üks neist on ka kõva pauk. Testis kasutatakse plekist kaussi, millele annab löögi metallist kulp. Kõrvulukustav kogemus, kui selle lähedale sattuda. Aastate jooksul üle 200 testitud labradorikutsika puhul on seni kõige tüüpilisem reaktsioon kõvale paugatusele olnud … erilise reageeringu puudumine. Umbes pooled kutsikatest ei tee lärmist väljagi, teine poole neist lihtsalt fikseerib ära, kustpoolt pauk tuli ja jätkab oma tegevust. Mõned üksikud istuvad potsti maha ja mõtlevad sekundi või paar, enne kui edasi oma toimingute poole tormavad. Igal aastal on meil majas üks-kaks noort koera, kelle jaoks on see aastavahetus esimene. Igal aastal armastatakse meie külas ilutulestikku lasta ning igal aastal tuleb mõnel koeral ka tõukatseks valmistuda, kus jahimees laseb püssist lasu üsna koera lähedal. Ent peaaegu 20 aasta jooksul pole mul olnud aastavahetusel mingeid erimeetmeid kasutusele võtta, koeri kuskile helikindlasse ruumi kinni panna või neid sabapidi kapi tagant välja tirida. Nad lihtsalt magavad aastavahetuse suure tõenäosusega oma asemel maha.

Kindlasti aitab kaasa aretus, milles närvisüsteemile ja koera helikindlusele on tähelepanu pööratud. Labradorid on aretatud jahil käima ja tõult eeldatakse hea närvisüsteemi olemasolu. Jahil tuleb ette nii mõndagi, aga päris kindlasti tuleb seal ette kõva lärmi. Suure tõenäosusega teeb jahimees jahil koera kõrval püssiga pauku. Kümneid kordi. Ja nagu jahikoerale kohane, läheb labrador selle peale otsima saaki, mitte lähimat diivanit, et selle alla pugeda.

Mõnel helitundlikumal tõul, näiteks mõnel karjakoeral, kelle tööülesanne ongi iga krõpsu märgata, võid olla palju kergem paugukartlikkuseni jõuda. Teine eraldi teema on koerad, kelle jaoks kõvad hääled tekitavad piina tänu kroonilistele keskkõrvapõletikele või muudele meditsiinilistele seisunditele. Kui koeral on juba ühel või teisel põhjusel välja kujunenud foobia selliste häälte suhtes, vajab ta teistmoodi lähenemist ja ennetavatest nõuannetest ei ole enam abi. Kindlasti soovitan konsulteerida koerte käitumisterapeudiga, et leida kõige sobivam viis koera tema foobias aidata. Abi võib saada Thundershirt-särgist, rahustavatest madratsitest, rahustitest või ka põhjalikest elustiili muutustest. Ühel või teisel juhul tuleb koera kuidagi aidata.

Aga.

Liiga vähe teadvustavad värsked koeraomanikud oma võimalusi koera suhtumist kujundada. Koer on oma geenide, treeningu ja kogemuste summa ja nende kahe viimase eest vastutab tema omanik. Kui teil on käe otsas kutsikas, kes on “puhas valge leht” ja kelle kogemused on veel salvestamata, annab palju teha ära selleks, et koeral ei kujuneks välja foobiat kõvade häälte suhtes.

Kes on näinud filmi “Marley & mina”, on näinud step-by-step õppetundi, kuidas oma koera kartlikuks õpetada. Ära selle küsimusega lihtsalt tegele või tegele valesti. Ära juhenda teda, kuidas peaks kõvadesse häältesse suhtuma. Lihtsalt vaata, mis juhtuma hakkab ja ela pärast tagajärgedega. Samamoodi saab õpetada koerale külge üksinduseahistuse sündroomi – ära õpeta teda, et üksiolemine on normaalne ja OK. Lihtsalt jäta ta ühel päeval üksi ja vaata, mis juhtuma hakkab.

Olgu, see oli lihtsalt sarkasm.

Aga kui vaadata, kuidas lähenevad asjale kogenud jahimehed ja need, kes käivad oma koertega katsetel, siis tuleb välja, et harva viskavad nad oma koerad n-ö tundmatus kohas vette ja jäävad lihtsalt vaatama, mis saab, kui pauk käib. Nad pigem valmistavad oma koeri lärmiks ette. Nagu näha sellel videol, kus juba töömeeleollu viidud noorele koerale lastakse millegi toreda taustaks püssipauke. Esialgu kaugemalt, siis lähemalt. Ka muude häältega, mis võivad tulevikus osutuda koera jaoks võõraks või ebameeldivaks, saab alustada harjutamist juba varakult. Netist leiab palju äikese, ilutulestiku, automaadivalangute ja muu lärmi salvestusi, mida saab ennetavalt probleemi vältimiseks ära kasutada. Miks alustada liiga hilja?

Mida teha, et kutsikas ei õpiks pauku kartma? 

1. Harjuta kutsikat erineva lärmiga. Selle all ei pea ma muidugi silmas, et seo ta lasketiiru juurde kinni. Eksponeeri teda igasugusele tavamürale, ent jää ise rahulikuks ja ära pööra ei lärmile ega kutsikale tähelepanu. Meie kutsikate pesakast on toas, mille kõrval on pidevalt töötav pesumasin ja kuivati, tolmuimeja käib ringi iga päev ja selles majas siin ei ole tavatu, et laste mängud jõuavad kõrgematele pööretele ja mõni puldiauto kukub kolinal trepist alla. Tee nägu, et sa ei pane seda kõike tähelegi ja siis õpib kutsikas, et elu läheb alati samamoodi edasi. Kui kodused helid tunduvad tavapärased, jätka internetis leiduvate äikese või ilutulestikuhäältega. Pane need käima selleks ajaks, kui teed koeraga midagi eriliselt toredat või lõbusat ja ignoreeri neid ise. Korralda lõbusaid trenne kuskil lärmakas keskkonnas. Vii koer tiheda liiklusega maantee äärde (loomulikult turvaliselt rihmastatult). Kasuta võimalust, kui õues on äike, vii kutsikas jalutama või mängi temaga koduhoovis, nii nagu kõik oleks tavapärane. See muidugi toimib ainult siis, kui ka sina ei karda. Koerad loevad kehakeelt paremini kui meie ja saavad aru, kui keegi blufib.
2. Ära reageeri. Ootamatuste peale vaatab kutsikas, kes pole oma suhtumist veel kujundanud, esimesena sinu otsa. Kui sa väljendad oma kehakeele, huvi puudumise ja mittereageerimisega, et sind need hääled ei mõjuta, võtab kutsikas enamasti su seisukoha omaks. Kui sa hakkad tegema midagi tavatut (peatud, kükitad kutsika juurde maha, et teda lohutada, lased tal enda sülle ronida, hakkad porgandihäälega rääkima või kõrgendad erutunult häält hääle põhjustajate peale), veendub kutsikas selles, et midagi erakordset on juhtumas ja muutub muutuste suhtes reaktiivsemaks.
3. Tekita kõva häälega mingi positiivne seos. Hea näide on retriiverite jahitreening, mille puhul püssipauk seostatakse äratoomisega ning selle kogemusega koerad jäävad pauku kuuldes taevasse vahtima, et kustpoolt saak kukkuma hakkab.
4. Anna positiivne tagasiside selle eest, kui koer saab oma hirmust üle. Kui sa tahad, et koer saaks oma hirmust üle, siis ei tasu sel ajal teda üle stimuleerida silma vaatamise, silituse või häälega. Kiida ja tunnusta teda selle eest, kui ta käitub nii, nagu sa sooviks, et ta käituks – näiteks istub maha ja jälgib rahulikult toimuvat.
5. Ära jäta teda lärmi kätte üksi! WC-sse või garaazi kinni panemine tekitab veel hullema reaktsiooni. Kutsika kõrval peavad olema need (koerad või inimesed), kes reageerivad häältele adekvaatselt ja annavad oma käitumise ja kehakeelega edasi sõnumi, et kõik on OK.
6. Liigne eksponeerimine ei aita paugukindlusele kaasa. Pole mõtet liiga uljaks minna ja eksponeerida koera liigsele mürale, lootuses, et ta sellega sel moel harjub. Selline flooding (üleeksponeerimise tehnika) on väga riskantne ja võib tuua vastupidiseid tulemusi. Ole kannatlik ja lähene ülesandele tasapisi, samm sammu haaval.

VEEL ÜKS ASI:

Palun kontrolli, et su koera kiibinumber ja sinu telefoninumber oleks lemmikloomaregistris olemas:

1. Mine vaata koera veterinaarpassist tema kiibinumber (15-kohaline number, enamasti triipkoodiga kleepsuga kirjas või käsitsi kirjutatud).
2. Mine lehele www.llr.ee, sisesta sinna koera kiibinumber ja vaata, kas omaniku andmed tulevad välja? Kui jah, siis kõik korras. Kui ei, siis leia samalt lehelt kiri “registreeri oma loom tasuta!” ja sisesta sinna koera ja enda andmed. Selleks on vaja ID-kaardiga sisse logida.

Turvalisi pidustusi!

* Allakirjutanu läheb oma lastele nüüd paugukaid ostma, et treenida aastavahetuseks valmis selle aasta noored koerad, kel kogemus paugutamisega veel puudub. Ikka distantsi pealt ja tekitades paugutamisega positiivsed seosed vanuses, kus koera on kõige lihtsam mõjutada ja negatiivsed kogemused pole jõudnud tekkida või kinnistuda.

Nauditavat aastavahetust teile ja teie neljajalgsetele!