Alustuseks võib kohe öelda, et iga koeraomanik võib kasutada erinevaid vilesignaale ja üldiseid standardeid ei ole. Siin lehel on näited levinumatest variantidest, mida kasutame oma treeningutes. Kus võimalik, on juures videolingid, millel signaalid kuulda.
Kõiki vilesignaale saab õpetada juba alates 5-6 nädalastele kutsikatele pesakastis, varajased seosed kinnistuvad kergesti kogu eluks. Mõni kasvataja teebki seetõttu juba eeltöö ära ja kutsub kutsikaid juurdetuleku vilesignaaliga sööma või annab lähiotsingu vile sel ajal, kui kutsikad maast pisikeste ninadega huvitavaid maiuseid otsida nohistavad. Kui sinu kutsikas on täiesti puhas leht, võid alustada temaga ka hiljem.
Kasutan ACME retriiverivilesid sagedusel 211 ½, mida tootja sõnul kuuleb koer tuulest ja maastikust sõltuvalt kuni 1,5 kilomeetri kaugusele.
Üks esimestest viledest, mida kutsikale õpetada, on juurdetuleku vile.
SIIA
Ühe keskmise labradorikutsika jaoks on toitul esimestel kuudel väga suur väärtus ja söögiaeg parim osa päevast, sellepärast alustavad paljud juurdetuleku vile õpetamist just seoses toitmisega. Pane kutsika toidukauss valmis ja oota hetke, millal ta on rahulikult kuskil sinust piisavalt kaugel, et tal oleks palju ruumi sinuni joosta. Just joosta, mitte lonkida, sest tahad ju ka tulevikus, et juurdetuleku vile peale koer sinu poole jookseks, mitte ei jalutaks.
Võta vile valmis ja näita kutsikale kaugelt kaussi, vilistades samal ajal kaks kiiret signaali (pip-pip). Kui kutsikas jõuab sinuni, pane kauss kohe maha. Kui oled seda kümneid ja kümneid kordi korranud, tee asi pisut keerulisemaks ja vilista siis, kui kutsikas on natuke kaugemal ja ei näe veel toidukaussi. Sealt edasi vii harjutus erinevatesse tubadesse, õue ehk igale poole keskkonda. Ära unusta kutsikat premeerida kiire juurdetulemise eest.
STOPP (peatu, istu ja vaata).
Stopp-vile peale paks koer peatuma kiirelt, istuma maha (või seisma) ja vaatama koerajuhi poole uute juhiste saamiseks. Enamasti kasutatakse selle jaoks ühte pisut pikema vilet, pikkusega näiteks 2-3 sekundit (piiiiiip).
Väikese kutsika puhul võib stopp-vile treenimist alustada näiteks välisukse läheduses, kui kutsikas jääb ootama ja istuma. Samuti võib kasutada ära hetke, kui kutsikas ootab söögikausi põrandale tõstmist ja pakub ise istumist ja ootamist. Kohe kui kutsikas istub ja vaatab sulle otsa, kiida ja premeeri teda.
Kui see sujub kenasti, siis vii see harjutus õue ja anna vilesignaal kõndides, sel ajal, kui kutsikas käib sinu kõrval. Jää ise samuti vilesignaali peale seisma ja premeeri lahkelt kutsikat kohe, kui ta istub ja vaatab sulle otsa. Hiljem võid juba hakata keerama ennast näoga kutsika ette ja vaikselt suurendada istumise ja ootamise aega või ka enda kaugust kutsikast. Ära anna vilesignaali siis, kui kutsika tähelepanu on täielikult kuskil mujal, anna kutsikale esialgu head võimalused õnnestuda.
OTSI SIIT (lähiotsing)
Lähiotsingu vile eesmärk on anda koerale märku, et ta asub piirkonnas, kust on vaja eset (dummy, lind, väikesaak) otsida. Selle vile peale peaks panema koer nina maha ja hakkama tegema tugevat ninatööd väikesel raadiusel, seal kus ta parasjagu asub.
Lähiotsingu vilesid on väga erinevaid ja siinkohal lähebki huvitavaks. Mõni inimene kasutab lühikeste vilede jada (näiteks 5 lühikest vilet – pip-pip-pip-pip-pip). Kui see tundub mugav, kasuta seda. Levinud on ka näiteks signaal, milles on üks-kaks lühikest vilet, millele järgneb pikk ja kõrguselt allapoole vajuv vile (pip-piuuu, pip-piuuu). Vali selline signaal, mis on endale mugav ja piisavalt erinev teistest vilesignaalidest, mida kasutad.
Lähiotsingu vilet võid õpetada nuuskimismatil, 1 x 1m murulapil või lumes, kuhu on puistatud maiuseid või koera kuivtoitu. Jäta koer istuma muru või mati ette, seljaga maiuste poole. Anna lähiotsingu vile ja suuna koer (vajadusel esialgu käega) tema selja taha otsima maiuseid. Kiida häälega, kui ta jääb õige platsi peale, kutsu ta tagasi, kui ta laiendab otsingut ja lülitub ninatöölt üle silmadega otsimisele ja ringi jooksmisele.
Head vilistamist!