Minu meelest on meil kliimaga väga vedanud, sest mitte kõik ei saa hoobelda nelja üksteisest nii erineva aastaajaga. Suved võivad meil olla tõeliselt kuumad ja talved pakasest prõksuvad ja kevad ja sügis on alati kaunid. Meil on kõik olemas – rannahooaeg, valged jõulud, õitsev kevad ja kuldne sügis  🙂

Me elame Suurupis, väikeses külas Harku vallas. Juuni 2010 seisuga oli registreeritud elanikke meie külas 756.

Koht ise on küll väike, aga pakub kauneid looduslikke paiku ja ajaloohõngu. Esimene, mis kohe meelde tuleb, on Suurupi pank, koht, kus näeb peaaegu iga päev piknikulisi romantilist õhtut veetmas või fotograafe päikeseloojangut jäädvustamas.

Suurupi tuletornid on samuti unikaalsed. Vanem neist, Suurupi ülemine tuletorn, ehitati 1760. Tuletorn on 22 meetrit kõrge, kuna see asub aga paekaldal, on tuli merepinnast 66 meetri kõrgusel ja nähtav 18 miili kaugusele.
Suurupi alumine tuletorn on praegu Eesti ainuke töötav puittuletorn, mis ehitati 1859.  Tuletorni kõrguseks on 15 meetrit, tuli paikneb merepinnast 18 meetri kõrgusel ja on 11 miili kaugusele merele näha.

Harku vallas asuvad ka mitmed Peeter Suure ajaloolised merekindluse ehitised, mille ehitamise aeg jääb aastate 1912 ja 1918 vahele. Mõned neist on pandud 1997 muinsuskaitse alla.

Nendes kolamine on ühtaegu põnev ja hirmutav 🙂

~~~~~~~~~~~~

Me läbime neid kohti oma jalutuskäikudel ja rattasõitudel ning tavaliselt on alati koerad meiega kaasas. Ma usun igapäevaste jalutuskäikude suurepärasesse mõjusse koera iseloomu ja füüsilise vormi heas korras hoidmiseks. Suurepärane füüsiline vorm on hädavajalik koertele, kes saavad kutsikaid ning seos kehva lihasvormi ja keisrilõigete vahel on tugev.

Meie jalutuskäigu pikkus kõigub 4 kuni 12 km vahel ja enamike mu täiskasvanud koertest on selle distantsiga harjunud. Rattasõidu ajal on nad 100% rihma otsas nende ja minu enda ohutuse pärast, aga iga natukese aja tagant saavad nad metsas vabalt ringi joosta. Suur osa jalutuskäigust või rattasõidust toimub asfaldil, aga koerad on sellega harjunud ja nende käpapadjad on tugevad.

Ujumaaa! Suurepärane viis hoida liigesed, lihased ja karv korras. Kuna me elame merele nii lähedal, siis loomulikult lubame koertel ujuda nii tihti kui võimalik. Meie majast mereni on 10 minutiline jalutuskäik ja meie koerad käivad ujumas aasta läbi, välja arvatud siis, kui meri on jääs. Võib tunduda hirmus vaadata, kuidas koerad -5 C temperatuuri juures jäätükkide vahele merre tormavad ja mõni minut hiljem sealt välja jooksmas, karvatutid seljas hetkega jäätumas. Aga tegelikult on see koertele suur nauding, nad lähevad vette vabatahtlikult, on harjunud ja pole kunagi külma saanud. Vastupidi, talisupluse tulemusena kasvatavad nad väga tugeva ja tiheda karva, mis ei lase külma vett nahale ligi. See on üsna loogiline, kui mõelda, mis oli labradoride eelkäijate, St Johni koerte tööülesanne – nad sukeldusid jäisesse vette, et aidata kalavõrke välja tõmmata ja püüda kinni kalu, kes põgenesid võrgust.

Meie elukoha ümber on palju metsa, nii et me ei kurda selle üle, et pole kohta, kus koeri tõukatseks harjutada 🙂 Piisavalt leidub igasugust maastikku, hõredat metsaalust algajate jaoks, tihedamat metsa kogenud jahikoerte jaoks. Kõik need kohad on väikese jalutuskäigu kaugusel meie juurest ja hõredalt asustatud. Kohad on samuti suurepärased kutsikate kokkutulekute jaoks.

Metsad on loomulikult täis teistsuguseid loomi, nii et kohtame tihti hirvi, rebaseid, jäneseid ja vahel isegi põtru. Ausalt öeldes ei ole selleks vaja kodunt välja minna, sest nad tulevad ise meie aeda. Selle pildi tegime sel ajal, kui meil ei olnund veel maja ümber aeda ja see ilus hirveke käis meie põõsaid söömas!

Kevadel kogunevad meie lahel linnud ja neid on seal palju, kajakatest luikedeni. Luiged on lihtsalt imeilusad!

HAA! Ma leidsin üles lubatud pildi, millel Nimbus (Mallorn’s Chocomania) ujub koos 30 luigega. Tegelikult oli neid kohe mitu.

Õnneks saavad luiged meie koertega väga hästi läbi! Kartsin alguses, et läheb maadejagamiseks, luiged võivad väga agressiivsed olla sissetungijate suhtes ja koerad ei ole enemasti eriti peenetundelised. Aga tuli välja, et koeri luiged eriti ei huvita ja luikedele omakorda meeldib nende tegemist jälgida, nii et kõik laabus hästi 🙂

Meie külas on väga palju väikesi lapsi ja see on veel üks asi, mille üle olen õnnelik. Mitte ainult sellepärast, et mu lastel on kümneid sõpru, vaid ka sellepärast, et lastele meeldib meie hoovis käia koerte ja kutsikatega mängimas. Nad võtavad vahel meie koerad küla peale jalutama, viivad neid mänguväljakutele, aitavad kutsikaid sööta jne. Nii et vähese sotsialiseerimise üle mu kutsikad kurta ei saa 🙂

Aitäh, et lugesid! Tulevikus ilmub siia ehk veel pilte ja jutukesi.

Maarit.