Inglismaa – Labradoride meka
Kujuta ette Inglismaa maalilist künkalist loodust, metsasid ja põlde. Nüüd lisa sinna läbivoolav jõgi ja mäejalamile rohtu söövad lambad. Et asi veel tõepärasem tunduks, siis kujuta ette inglise lord Rutlandi oma naisega jalutamas, jalus labradorid, kes kasvanud tema enda kennelis. Nüüd said ettekujutuse sellest kohast, kus toimus selle tõu 100-aastase sünnipäeva tähistamine.

Best in Show laupäeval, 7.06
Sh Ch Lembas Let’s Get Serious (isane)
(Chris and Clare Mill’s)

Kuna Inglismaa on labradoride sünnimaa, siis oli oodata, et sealne koerte tase on kõrge. Minul, kes ma pärit mitte nii tugeva “labradorikultuuriga” maast, olid muljed tugevamad, kui mu reisikaaslastel soomlastel, kes seal juba mitmendat korda ja kes ise oma koertega jõudnud maailmakuulsuste sekka.
Aga vaadata, kuulata ja kõrva taha panna oli palju. Leidsin päris mitu koera, keda oleks hea meelega toonud koju näitamiseks ja keda oleks siin saatnud suur edu.
Siiski on näha, et hoolimata kõrgest varasemast (100-aastasest) aretustööst on siiski riigis valitsev karantiin teinud laastavat tööd ja tugev liiniaretus, mis on tingitud sellest, et nad ei saa kasutada materjali mujalt, on hakanud tõu taset langetama. Seda tunnistasid ka need, kes käinud Inglismaal varem, kuni 10 aastat tagasi ja kellel võrdlusmoment olemas. Hea fakt seda kinnitama on ka see, et sel aastal kuulsa Cruftsi näituse võitnud koer oli pärit Itaaliast ja kahel päeval toimunud erinäituse teise päeva võitjad samuti Itaaliast ja Prantsusmaalt.
Klubi oli pannud püsti telgi külalistele välismaalt, kus pakuti peale tavapärase müüdavate ajakirjade, raamatute ja sümboolika ka süüa ja suupisteid.
Programm oli tihe, kahel päeval olid erinäitused ja esimese päeva õhtul ka loeng kasvatajatele ja tšempionide paraad, kus oli esile toodud 94 kuulsat tšempioni nii näituse kui metsaliinist, nii Inglismaalt kui ka mujalt. Tunnistan ausalt, et pisar tuli silma, kui nägin neid tudisevaid labradorivanakesi, kelle nimed olid tuttavad paljude koerte kuulsatest sugupuudest ja kes nüüd hoolimata vanast east jooksid seal uhkelt mööda ringi, justkui teades, kui tähtis paraad see oli.

Best In Show kutsikas laupäevasel näitusel
Bourbon Mist at Baileydale (emane)
(Metcalfe & Hindley’s)

Näituseringis
Kahel päeval toimunud näitustel osales kokku ligi 1100 koera. Selline arv ilusaid koeri võtab silmad kirjuks. Esimesel päeval olid kohtunikeks Marjorie Satterthwaite kennelist Lawnwood, kes hindas isased ja Eeva Rautala, meile tuttav kohtunik Soomest, kennelist Wetten, kes hindas emased. Kutsikad hindas Leslie Page. Esimese päeva parim isane ja ka tõu parim oli kollane koer Lembas Let’s Get Serious, kes on ehk meile rohkem tuttava Sandylands Gadabouti poeg. Parim emane (ja ka tõesti selline koer, kellega oleks tahtnud tagasi tulla), oli Eeva ringi võitnud Foulby Jessica Fletcher at Rooklane, kes on samuti kuulsa isa Lindall Morse järglane. Parim kutsikas oli Bourbon Mist For Baileydale, vanemateks Cornlands Perseus ja Baileydale Bumpsy Daisy.
Teisel päeval tegid aga ilma võõramaa koerad. On päris märkimisväärne fenomen, et Inglismaa – labradoride meka – erinäitused võidavad välismaa koerad. Samas on see muidugi hoiatav märk karantiini mõjust aretusele. Teisel päeval olid kohtunikeks Guy Spagnolo kennelist Driftway, kes hindas isased ja Marilyn Prior kennelist Priorise, kes hindas emased. Võitjate ring oli aga täis võõramaa koeri. Tõu parima tiitli sai kollane emane, kelle esinemisstiili on raske unustada – IT Ch Amber, kes on võitnud ka teisi näitusi Inglismaal ja kes on küll Inglismaa liinidest, aga kasvatatud Itaalias. Vastassoo parim ja parim isane oli aga samuti palju Euroopas nime teinud INT FR Ch Olé, must isane prantsuse aretustaustaga, keda tormasime vaatama ka esimesel päeval, kuid siis ei jätnud tema kehv esinemine mingit muljet. Teisel päeval aga säras see isane niivõrd, et kuigi parima isase ringis oli tal tugevaid konkurente Itaaliast ja Inglismaalt, võitis ta siiski.
Näitused polnud loomulikult ainus osa programmist. Suurel platsil demonstreeriti ka seda, kuidas koerad tööd teevad, muuhulgas ka agilityt, pimedate juhtimist jms. Üks noor neiu näitas suurt spektrit trikkidest, mida on võimalik koerale õpetada, demonstreerides koertega tantsimist ja lõbustades rahvast programmi vahepeal. Üle jõe käisid field trial katsed, oli näha kukkuvaid linde ja kuulda laske.

Best in Show at the Championship Show
It Ch Amber (emane)
(Franco Barberi)

Nagu kaks tõugu
Olen näinud nn metsaliini labradore Soomes ja nende erinevus nii välimuse kui iseloomu poolest on jahmatav. Aga selliseks erinevuseks nagu Inglismaal ühe tõu kaks eri liini on tekitanud, ei olnud ma valmis. Näituseliini koerad on tõeliselt tugevad ja karvased koerad, aga kui nägin field trial koera, siis ei uskunud, et see võib olla seesama tõug!
Metsaliini koerad on jõudnud oma luustiku kerguselt, imevähese karva ja (oh õudust) täiesti ebatüüpilise peakuju poolest äärmuse piirimaile. Juhtusin nägema üht jalutavat meest, kel rihma otsas metsaliini labradoride seltskond: kaks vanemat koera ja üks (mitte üle 3 kuu vanune) kutsikas. Isegi see kutsikas ei meenutanud enam meile teada-tuntud pisikese karvapalli moodi labradori kutsikat vaid oli imelik kehastus oma tikkpeenetel kõveratel jalgadel isegi hurda jaoks liiga kitsa peaga ja kõvera seljaga.

Mõtted sellel teemal muutusid teravaks aruteluks, kui õhtune loeng teemal “tõu standard ja selle tõlgendamine” saavutas haripunkti. Kuulamas ja kaasa rääkimas oli umbes 400 kasvatajat ja loomulikult mitte ainult Inglismaalt.
Janice Pritchard (kennel Charway), kes jättis allakirjutanule unustamatu mulje, tõi välja punktid, mille tõlgendamine tekitab labradoriaretajates lahkhelisid. Muuhulgas tulid ka jutuks labradoride luustiku erinevused, tööomadused ja karv (näituseliini aretajad süüdistavad metsaliini aretajaid aluskarva puudumise ignoreerimises, samas kui nood jälle leiavad, et tänase päeva näituseliini labradori karv pole enam tüüpiline ja on ebapraktiline tööolukorras).
Vaieldi ka saarmasaba mõiste üle. Metsaliini kasvatajad olid seda meelt, et selliseid nuiasi, nagu näituselabradoridel taga ripuvad, pole vaja ja need on ilmselge liialdus. Et oma väidet tõestada, oli laua peale toodud saarmasaba topis, mida kõik said katsuda ja vaatada.
Kõige valusam teema oli muidugi labradori töövõime ja selle arendamine.

Täielik vaikus
Nüüd midagi iseloomust – kahe päeva jooksul ei olnud kuulda ühtegi haugatust, ühtegi urinat, mitte ühtegi koerte omavahelist konflikti! Peale näitust lasti koerad lahti, et nad saaksid end jões jahutada ja nad umbes 50-kesi (!!!) tõid kordamööda veest välja dummysisd, mida kõigile ei jätkunud. Isased ja emased koos, üksteise järel, üksteise kõrval, kolme kuni neljakesi ühe dummy järel, mitte ühtegi põrinat ega urinat, mitte ühtegi haugatust! Ütelge veel, et see tõug ei ole eriline!

Tänan oma reisikaaslasi, kes tegid mulle üllatuse (sain oma reisist ju alles päev varem teada) ja tänu kellele sain luua kontakte labradorikasvatajatega Hollandist, Belgiast, Itaaliast, Saksamaalt, Taanist, Jaapanist ja Rootsist. Kohtusin Erica Hayesiga, kes kasvatab nüüd Sandylands nime all, Christina Gabrieliga Saksamaalt, kellega loodan ka järgmisel aastal koostööd teha, kasvatajatega mujalt Euroopast. Kõige tähtsam hetk minu jaoks oli kohtumine Janice Pritchardiga (kennel Charway), kelle vastu tekkis esimesest hetkest tohutu austus.
Meid võõrustas üliinglasliku külalislahkusega kenneli Boothgates pere, Marilyn ja David Nightingale tegid meie reisist ääretult meeldiva ja oli omaette elamus näha nende koeri ja kennelit.