Koera kaasomand tähendab, et kasvataja annab lootustandva kutsika perele, kus koer elab kogu oma elu, saades piiramatut isikliku tähelepanu. Samal ajal säilib kasvatajal õigus koera aretuses kasutada, juhul kui koera tervis, temperament ja muud omadused seda võimaldavad.

Pere ei maksa kutsika eest täishinda, vaid tagatismaksu (tavaliselt poole kutsika hinnast). Kui koer saab pesakonna, tagastab kasvataja perele tagatismaksu ja omandiõigus läheb täielikult perele üle. Kui koera aretuses ei kasutata, lõpeb kaasomandileping ja tagatismaksu ei tagastata. Kaasomand annab kasvatajale võimaluse oma aretustööd jätkata, ilma et ta peaks kodus suurt koertekarja pidama.

*Artiklis käsitletakse Soome Kennelliidu lepingu alusel tehtud kaasomandi lepingut, mida kasutame oma kennelis. Kui sõlmid kaasomandilepingu mujal, uuri hoolikalt kasvatajalt ja lepingust, millised on kaasnevad õigused ja kohustused.

Miks valida kaasomand? Miks kasvataja lihtsalt ei jäta parimat kutsikat endale ja müü ülejäänuid?

Aretuse eesmärk on tavaliselt säilitada või parandada tõu taset. Järglasi peaksid saama need koerad, kes on vähemalt sama terved ja tõutüübilised kui nende vanemad. Alles täiskasvanuks saades saab hinnata, kas koer sobib aretusse ja milline on tema aretusväärtus.

Labradori retriiverite puhul hinnatakse aretuses koera temperamenti, närvikava, tööomadusi, tervist, terviseuuringute tulemusi (puusad, küünarliigesed, silmad, süda), geeniuuringuid ja arvesse võetakse ka koera lähisugulaste omadusi ning tervist. Kõik need kriteeriumid vähendavad aretuseks sobivate koerte hulka, mistõttu vaid väike osa paljulubavatest kutsikatest jõuab aretusse.

Kui kasvataja tahab olla aretuses valiv, peaks ta jätma endale kasvama mitu kutsikat, et aastate möödudes valida neist parim. Suurtes kennelis on sageli koerte eest hoolitsemise jaoks selleks eraldi meeskond, kuid Põhjamaades kasvatatakse koeri tavaliselt kodukennelites. Seetõttu antakse paljulubavaid kutsikaid kaasomandisse ja hiljem valitakse neist aretuseks kõige sobivamad. Nii tagatakse ka see, et igal koeral on oma pere, piisavalt tähelepanu ja aktiivne elu.

Kes kannab millised kulud?

Pere katab koera igapäevaeluga seotud kulud: toit, vaktsineerimised, hooldus, varustus, koolitus jm. Kasvataja katab aretuskulud, nagu terviseuuringud, geenitestid, paaritusmaksud, viljastuskulud, poegimise ja kutsikate hooldusega seotud kulud.

Kaasomandilepingu tingimused tuleks kirjalikult kokku leppida, sealhulgas kaasomandi kehtivusaeg või pesakondade arv. Tavaliselt on emase kutsika puhul kokkulepitud 1-2 pesakonda, isastel koertel määratakse aretusõiguse lõppemine vanuse või pesakondade arvu järgi.

Kui kaua kestab kaasomand?

Kui koer mingil põhjusel aretusse ei sobi, lõpeb kaasomand tavaliselt 1-2-aastaselt ja koera omandiõigus läheb perele üle. Kui koer sobib aretusse ja saab ühe või kaks pesakonda, läheb omandiõigus perele üle tavaliselt 3-5-aastaselt.

Kas kaasomanik peab kutsikatega tegelema?

Emase kaasomandikoera pesakond võib sündida kas pere juures või kasvataja juures. Kuna kasvatajal on enamasti rohkem kogemusi, läheb emane sageli nädal enne poegimist kasvatajale ja tuleb tagasi 5-6 nädala pärast, kui kutsikad on võõrutatud.

Kas kaasomanik peab osalema näitustel või aretuses?

Ei, kui seda pole eraldi kokku lepitud. Meie kaasomandikutsikad elavad perekoertena, kes võivad aeg-ajalt kasvatajaga näitusel või katsel osaleda. Kui sul on aga huvi näituste ja aretuse vastu, võib kaasomand olla ainuke viis saada heast liinist aretuspotentsiaaliga kutsikas ning leida kasvatajas mentor, kes tutvustab tõu ja aretuse nüansse.

Kas kaasomandikutsika võib ära osta?

Kaasomandikutsikad ei ole müügiks. Kasvataja, kes otsib kaasomandikodu, seisab valiku ees „jätta koju või anda kaasomandisse“. Konkreetne kaasomandikutsikas võib olla aastatepikkuse aretustöö vili või ainus võimalus liini jätkamiseks, mistõttu tema väärtus kasvataja jaoks ei seisne hinnas.

Kas emapuhkus teises kodus võib koerale stressi põhjustada?

Hästi sotsialiseeritud ja tasakaaluka närvikavaga labrador kohaneb tavaliselt kergesti. Kasvataja juures on tuttavad inimesed ja koerad, kellega kutsikas juba varakult harjub. Mõned kasvatajad pakuvad koerale ka hoiukodu, mis võib olla koerale nagu „vanaema juurde puhkusele minek“.

Kas kasvataja võib koera tagasi võtta?

Lepingu kohaselt ei ole kasvatajal sellist õigust. Probleemide korral lahendatakse olukord läbirääkimiste või nõustajate abil.

Millal mitte võtta kutsikat kaasomandisse?

Kindlasti ei peaks kutsikat kaasomandisse võtma juhul, kui:

• Midagi jääb ebaselgeks või tingimused tunduvad ebaõiglased. Kaasomandileping peab selgelt määratlema, millal omandiõigus perele üle läheb ja kes vastutab erinevate kulude eest.
• Sind häirib mõte, et su koer saab tulevikus pesakonna kasvataja juures.
• Sa ei ole valmis järgima kasvataja juhiseid kutsika kasvatamisel ja arendamisel.
• Sa ei tunne kasvatajaga sidet. Kutsikat vaatama minnes peaksid kõik su küsimused saama vastatud ning peaks jääma tunne, et teeksid selle inimesega meelsasti koostööd.
• Ainus põhjus kaasomandikutsika võtmiseks on odavam hind. Olgu kutsika hind milline tahes, igasugune koerapidamine eeldab täisväärtuslikku toitu, hooldus- ja treeningvahendeid, ning kutsika esimese eluaasta kulud võivad ületada isegi kutsika täishinna.

Siin on link tüüpilisele emase koera kaasomandilepingule, mida paljud kasvatajad kasutavad. Isaste puhul on kaasomandilepingus tavaliselt määratud vanus või paarituste arv, pärast mida läheb omandiõigus perele üle.

Kogemusi kaasomanike silme läbi:

Kristin:

“Meie kaasomandi kogemus on olnud väga positiivne. Lisaks selle, et saime endale supertoreda koeratüdruku, saime ka väga hea tugivõrgu, mis meie jaoks on olnud väga oluline, kuna koerapidamises on olnud paus ja paljusid asju kohe kas ei oska või ei mäleta. Tekkis palju küsimusi, mida ja kuidas õpetada/sotsialiseerida/hakkama saada – kaasomand andis juurde enesekindlust ja südamerahu, et alati on meie jaoks olemas laia kogemusega kasvataja, kelle käest küsida nõu, kui küsimusi tekib ja et koera heaolu eest seisab rohkem kui üks inimene. Boonusena oleme näitustelt (mitte et ma eriline näitustehai oleks – vastupidi, esialgselt ei olnud üldse huvi näituste vastu) juurde saanud ka palju lahedaid kogemusi ja toredaid sõpru/tuttavaid.”

Anneliis:

“Oma esimese labradori retriiveri võtmise ajal tundus mulle kaasomand natukene “kahtlasena” (kuigi uurisin ka Kennelliidust selle kohta ja midagi kahtlast selles ei ole) ning palju kindlam tundus kutsikas kohe välja osta ja olla ainuomanik. Esimene koer tekitas minus sügavama huvi labradori retriiveri tõu vastu ning jälgisin erinevate kasvatajate aretustööd ja hoidsin tulevastel pesakondadel silma peal. Oma mõtetes teadsin, et tulevikus tuleb meie perre veel teinegi labradori retriiver ja siis juba kaasomandis. Natuke vähem kui kolm aastat hiljem oligi kaasomandikodu otsimas minu soovidele vastav kutsikas.

Miks ma seekord soovisin koera kaasomandis? Sest see annab mulle suurepärase võimaluse õppida ja näha kasvatajaks olemist lähemalt, ilma, et ma ise peaksin hakkama aretusega tegelema. (Tõu)koera entusiastina on see hea võimalus teha koostööd ja saada osa pikaajalise kogemusega kasvataja teadmistest ja kogemustest. Kaasomanikuks olemine ei ole igapäevases elus kuidagi erinev ainuomanikuks olemisest ja tegelikult on minu kogemus lausa nii positiivne, et ma ei näe ühtegi põhjust, miks ma edaspidi ei peaks võtma koera kaasomandisse. See küll eeldab kasvataja teadmiste ja kogemuste usaldamist, tahet koostööks ja avatud meelt, kuid vastu saan koera, kellest võib sirguda oma tõu silmapaistvamaid ja suurepärasemaid esindajaid.”

➡️ Sini Lindroosi artikkel rendi/kaasomandilepingu teemal Eesti Retriiverite tõuühingu lehel